Nägin Kazakit oma parema silma nurgast. Ta silmad olid tulerattad. Ta hambad olid valged pussid. Ta ila oli tsüaniid. Ta veri oli nitroglütseriin.
Laisalt õhus hõljudes liikus ta minu poole kui tsepeliin.
Minu silmad teatasid temast minu teadvusele.
Teadvus saatis signaali hüpotaalamusele, käskis tal saata hormooni CRF minu hüpotaalamust ja ajuripatsit ühendavasse veresoonde.
Selle hormooni mõjul läkitas ajuripats verre teist hormooni - nimelt ACTH-d. Nimetatud hormooni oli mu ajuripats just sellisteks puhkudeks valmistanud ja varunud. Tsepeliin aga tuli lähemale ja lähemale.
Osa ajuripatsi hormoonist mu vereringes jõudis neerupealise väliskestani, neerupealis aga oli kriitilisteks puhkudeks valmistanud ja varunud glükokortikoide. Minu neerupealis saatis vereringesse ka glükokortikoide. Nad voolasid mööda kogu mu keha laiali, muutes glükogeeni glükoosiks. Glükoos oli lihaste toit. Selle abil võisin ma võidelda nagu metskass või joosta nagu põder.
Tsepeliin aga tuli lähemale ja lähemale.
Mu neerupealis manustas mulle ka annuse adrenaliini. Ma läksin näost punaseks ja mu vererõhk hüppas kõrgele. Adrenaliini mõjul hakkas mu süda taguma nagu alarmikell. Isegi juuksed tõusid püsti. Ühtlasi paiskus vereringesse koagulante, et juhul kui peaksin haavata saama, kõik elumahlad minust välja ei voolaks.
Kõik, mida mu keha siiani oli teinud, kuulus inimmasina normaalsete tööprotseduuride hulka.
Laisalt õhus hõljudes liikus ta minu poole kui tsepeliin.
Minu silmad teatasid temast minu teadvusele.
Teadvus saatis signaali hüpotaalamusele, käskis tal saata hormooni CRF minu hüpotaalamust ja ajuripatsit ühendavasse veresoonde.
Selle hormooni mõjul läkitas ajuripats verre teist hormooni - nimelt ACTH-d. Nimetatud hormooni oli mu ajuripats just sellisteks puhkudeks valmistanud ja varunud. Tsepeliin aga tuli lähemale ja lähemale.
Osa ajuripatsi hormoonist mu vereringes jõudis neerupealise väliskestani, neerupealis aga oli kriitilisteks puhkudeks valmistanud ja varunud glükokortikoide. Minu neerupealis saatis vereringesse ka glükokortikoide. Nad voolasid mööda kogu mu keha laiali, muutes glükogeeni glükoosiks. Glükoos oli lihaste toit. Selle abil võisin ma võidelda nagu metskass või joosta nagu põder.
Tsepeliin aga tuli lähemale ja lähemale.
Mu neerupealis manustas mulle ka annuse adrenaliini. Ma läksin näost punaseks ja mu vererõhk hüppas kõrgele. Adrenaliini mõjul hakkas mu süda taguma nagu alarmikell. Isegi juuksed tõusid püsti. Ühtlasi paiskus vereringesse koagulante, et juhul kui peaksin haavata saama, kõik elumahlad minust välja ei voolaks.
Kõik, mida mu keha siiani oli teinud, kuulus inimmasina normaalsete tööprotseduuride hulka.